Hommikul ei olnud erilisi märke saabuvast poegimisest. Kaks õhtut ennem laskusid kutsikad alla ja mingi hingeldamine oli küll igal õhtul paar tundi, aga ka õues olid nii palavad ilmad, et ei seostanud veel ajalise poegimisega. Pesa kraapimine tuli alles paar tundi enne poegimist. Toitu valis ta kogu tiinuse valtel ja ka see eiolnud erand. Mõni meie emane on teinud isegi nädal ette oma pesa. Nii erinevad on ka koeraemad. Esimene kutsikas sündis jalad ees lootepõis terve ja oli poiss 165 g.
Ilus ja elujõuline kutsikas ja eks seda esimest kutsikat olegi kõige raskem väljutada esmapoegijal. Esimesest hetkest oli see esimene kutsikas eriline ja nagu kenneli uue pesakonna sündi tähistav märk.Vahepeal hakkas Chessi oma kutsikat poleerima ja unustas poegimise sootuks.
15.02 sündis tüdruk 134 g raskusteta, väiksemat tüüpi, aga ka mitte alakaaluga. Kolmanda kutsikaga läks aega ja tekkisid ka väikesed komplikatsioonid, aga kogemustele toetudes sündis ilusti 17.40 tugev ilus tüdruk 170g lootepõis terve. Kell 19 oli juba jõud vähenemas, turgutuseks vitamiinijook ja suure pingutusega sündis järgmine tüdruk sarnase kaaluga eelmisele 165 g ilusa värviga, esialgu 😆
Ultraheli järgi oleks nüüd olnud kutsikaarv saavutatud, aga kõhus oli tunda veel üht kutsikat. Püüdsin teda lükata allapoole ja manustasin ergutuseks talle tilka, et poegimine liiga ei aeglustuks, lõpuks väga suure pingutuse peale sest ka jõud oli väikesel Chessil raugemas, sündis 21.39 eluõuline ja vapper tüdruk 148g valge minipunkt rinnal.
Yorkshire terjer on väike tõug ja keskmiselt sünnib 2-4 kutsikat. 5 kutsikat väikeses kehas on standardsuuruses emasele päris suur saavutus koeraemale. Õnneks tundus suhteliselt ühtlane pesakond, mis vältis tõenäoliselt ka mõned komplikatsioonid, mis võivad mõnikord tekkida näiteks 1 kutsika puhul. Kõik oli nii positiivne. Ei kulge iga poegimine kasvatajale nii probleemivabalt. Kutsikad ülevaadatud ja kontrollitud, et anaomaaliaid ei esineks, aga köik oli korrektne ja see super päev oli jõudnud pingeliselt õhtusse. Tänud ka minu vastutulelikele kolleegidele, kes mu koju saatsid täitma ämmaemanda kohustusi. Chessi oli üliväsinud ja andsime talle puhkust. 2 päeva pärast tekkis Chessil palavik, jõuetus ja kõhulahtisus. Arvasin esialgu mõnest platsentast. Aga ka piima ei tulnud või lihtsalt kadus palaviku tõttu.
Täielik paanikaosakond. Kutsikate isu oli hea ja kõik vapralt imesid, aga piima lihtsalt ei tulnud. Kõik nõuanded kasvatajatelt sai ära proovitud. Ka Chessi keeldus nii söögist, kui joogist ja kliinikus käisin päevas juba mitu korda:). Tahaksin tänada meie loomaarsti Helit ja ka Markot, kes toetasid abi ja nõuannetega ja kiirelt kaasa aitasid mõelda. Mure oli sellel momendil suur, kuna kutsikad olid kaalus võtnud vähe juurde ja kaalusime ka juba pulbripiima võimalust.
2 päeva õhtu siis lõpuks oodatud muutus. Chessi sõi natuke lusika pealt. Milline õnn ja mitu magamatta ööd, kui hoolid ja kasvatad.💞💕💖
Järgmisel päeval olid kutsikad juba kaalus juurde võtnud ja kõik ahnitsesid nisade kallal oma saamata jäänud piimakest.😍 Samuti ei olnud enam vajadust mingiks lisatoiduks. Seekord läks nii ja läks üle noatera õnneks.
Kogu selle aja vältel oli Chessi leebe ja armastusväärne emane. Ei mingit urinat, kui midagi valulik või mingit vastu punnimist. Ta lausa ootas ja vajas abi inimeselt ning see usaldus, mis ei ole iga koera puhul loomulik.
Iga kord, kui üks elusolend, olgu tõug mis tahes tervena siia ilma sünnib on see nagu mingi väike ime, igakord on ainulaadne, kui suur kingitus ja mida me kõik endale peaks teadvustama. See ei tohiks muutuda rutiiniks kasvatustes.
Aitäh, sulle väike Chessi, sinu kannatlikkus minuga ja meie segava kaameraga, mis lubab ka teistel inimestel osa saada nendest hetkedest.
peale poegimist, paar tundi vanad kutsikad
